Põhja-Eestisse püstitati 18. sajandi teisel poolel rohkem kui kolmandik tänaseni säilinud mõisahoonetest. Kaunis Saue mõisaansambel on Eesti varaklassitsistliku arhitektuuri parimaid näiteid. 16. saj. rajatud mõisa omandas 1774. a. Frederich von Fersen, 1792. a. valmis praegune kena härrastemaja ning sellega seotud kaarjalt ümber esiväljaku paiknevad ait ja tõllakuur, rajati suur park. Mõisa peahoone saalide üldpilt on ajastule omaselt kirju, tajutav on teatud maaliline korratus. Igas ruumis on oma meeleolu, erinev värvitoon, stukkdekoori varieeruv teemakäsitlus. Mitte kõik stukitööd ei pärine 18.sajandist, lihtsama dekooriga (kaunistusega) stukk dateerub aastasse 1805. Mõisa siseruumides on uksed, lambriid ja peatrepivõred rokokoopärased, järelikult J. Schultzi ehitusperioodist. Pargi osas pidi Sauest saama väike Versailles. Inglise ehk looduslikus pargistiilis mõisapark pidi looma vahelduvaid looduspilte, milles on koht muruväjakutel, vabalt rühmitatud puudel - põõsastel, paviljonidel, skulptuuridel. Siinsed aktsendid on ansambli keskteljel paiknevad skulptuurid - Herakles, kes tõi pimeduseriigist päevavalgele põrgukoer Kerberose, ning imekauni Leda ja luige skulptuur.

Esimene teadaolev Saue mõisa omanik oli Westfaalist pärit Remmert von Scharenberg, kes sai lääniõiguse otse Taani kuninganna Margaretelt. Enne Sauele asumist oli tulevane mõisaomanik 1528 - 1532 Narva foogt, aastatel 1534 - 1549 aga ametis Tallinna komtuurkonnas. Peale maal asuvate valduste kuulus talle mitu maja Tallinna linnas. 1549.a maeti ta Niguliste kirikusse. 17. sajandi algul omandas mõisa Bernhard von Scharenberg. Tema väärib märkimist korduvate abielude ja kirikule annetamiste poolest. Laseme fantaasial lennata ja arvame, et neil kahel faktil mõni seos on! Mõisniku tellimusel valmistas Tallinna juhtivamaid nikerdajaid Tobias Heintze 1632.a. Keila altari. Altari tiibadel on donaatori (annetaja, kinkija) portreedena maalitud B. von Scharenberg ja tema teine naine Anna von Rosen. Lisagem, et mõisahärra naitus kolmandatki korda ja elas ligi saja aasta vanuseks. Teada on ka teine kirikule kinkimise fakt. Nimelt saab kingituseks kantsli Oleviste kirik (hävis 1820.a tulekahjus). Ju pidi B. von Scharenbergi ajal Saue mõis kaunis olema, sest raha tal oli ja meistreid valida oskas. Üheks viiteks mõisa toredusele on ka sellest perioodist säilinud tuulelipu raidkivist alus, millel laia naeratusega mask ja putode (lapsingel, lapsefiguur skulptuuris või maalis, esinevad dekoratiivsete rühmadena, sageli tiivulistena) vahel Von Roseni kolme roosiga vapp. Sellist raidkunsti esineb vaid silmapaistvatel hoonetel.

Saue mõisa ajaloo teise etapi avab major Frederich Herman von Fersen, kes omandas valduse 1774.a. See on Eesti mõisaarhitektuuris murranguline aastakümme, mil kaasaegsete sõnul kõik elustus ja õide puhkes. Majandusliku jõukusega kaasnes senisest pillavam eluviis ja toredusearmastus. Kõik see nähtub ka Saue mõisa peahoonest, kogu ansamblist. Härrastemaja arhitektiks kutsus von Fersen Johann Schultzi, kelle käe all oli valminud Tallinnas kubermanguvalitsuse hoone Toompeal. J. Schultzist oli saanud kubermangu arhitekt. Peale arhitektioskuste valdas ta erakordselt hästi stukitööd (stukk - kipskrohv), mida rakendas nii Toompea lossi Valge saali kujundamisel kui ka Saue mõisa dekoreerimisel. Saue mõisas leidub ka märkimisväärset tisleritööd. Oma kõrge tasemega tõusevad Harjumaal esile Ääsmäe, Ohtu, Ingliste ja Saue. Kui Ääsmäe ja Ohtu rokokoolikud või isegi baroki sugemetega peauksed on Tallinna kuulsa tislermeistri Anthony Rabe tööd, siis Sauele jõuab sama meisterkond pisut hilisema loominguga peahoone otsafassaadi uksetahveldise kaudu. Ukse tahveldist flankeerivate (küljelt piiravate) liistude rullis otsad, samuti proportsioonilt madalad ja järsult eenduvad baasid annavad alust arvata ukse valmistajaks Rabe töökoda. Võib vaid aimata, missugune oli peahoone uks. Praegune pärineb 19.sajandi algusest. Mõisamaja on seda väärtuslikum, kui teada, et 18.sajandi lõpukümnendil, seoses klassitsismi maksvuselepääsuga, lihtsustusid viimistlemisel kasutatud tisleritööd. Enam ei domineerinud originaallooming ja üksikdetailid. Tislerid hakkasid kasutama eeskujuraamatuid, mistõttu tisleritööd kohati äravahetamiseni sarnanesid. Sauel on autori looming veel adutav ja loetav. 1792.a. oli von Fersen sunnitud mõisa pandilepingu alusel loovutama Saku mõisa omanikele, vürst Friedrich von Rehbinderile ja tema abikaasa vürstitar Gertrudile. Uued omanikud kolisid ka siia elama. 1794.a sündis Sauel nende teine poeg. Kõik järgmisedki lapsed sündisid Sauel. Isegi seejärel, kui lapsed olid valmis saanud Saku uue peetristiilis peahoone, jäi vana abielupaar meelsamini Sauele. 1860. aastal ostsid Saue mõisa von Straelbornid.

Saue mõisa ajaloo kolmas periood algas peale Eesti iseseisvussõda, mil Straelbornid lahkusid Saksamaale ning müüsid mõisa Eesti Vabariigile. Eesti Vabariik kinkis mõisa koos 50 hektari maaga Vabadussõja kangelasele Johannes Ermile. Paraku jäi Johannes Ermi elutee lühikeseks ning 1925. aastast jäi mõis tema abikaasale ja perele. Venelaste okupatsiooniaastail oli mõisa käekäik kirju. Siin asusid: vanadekodu, kroonikute haigla, masinatraktorijaam, Eesti Põllumajandus Tehnika kontor (lasi 1980-ndate lõpus Saue mõisa Eesti Restauraatori poolt restaureerida), lasteaed, Saue linnavalitsus ja Saue linnavalitsusele kuuluva firma SAUREM kontori- ja tootmisruumid. 1995. aastal tagastati mõis Johannes Ermi tütrele, proua Elga Viilupile, kes omakorda müüs mõisa perekond Kriisale. Teksti koostamisel on kasutatud Muinsuskaitse Ameti inspektori Silja Konsa loal tema ettekande materjale Saue mõisast.